30 eurot, üks hilisõhtu ja täiesti vale strateegia
Ma ei ole matemaatik. Tõtt-öelda olen ma pigem selline inimene, kes paneb kolm korda tšekis summa valesti, enne kui kassapidaja parandab. Aga sellel õhtul tundsin, et olen läbi mõelnud iga detaili. Istusin köögilaua taga, pastakas käes, paberil mingi jabur skeem, mille olin endale joonistanud. Nagu oleksin valmistumas soomlasteks või midagi. Tegelikult valmistusin lihtsalt mängima, aga tahtsin tunduda tõsine.
Olin päeva jooksul kuulanud kolm erinevat taskuhäälingut. Kõik rääkisid riskijuhtimisest. Panustest. Raha jagamisest. Kuulasin ja noogutasin – olen ju haritud inimene, suudan teooriast aru saada. Õhtul kell üksteist, kui naine oli magama läinud ja koer norskas oma voodis, otsustasin teooriat praktikas proovida.
Leidsin koha, mida ühes podcastis mainiti. Täiesti juhuslikult. Keegi ei soovitanud, ei mingit reklaami. Lihtsalt üks kommentaator kirjutas: "Mina kasutan alati litecoin online kasiino variante, sest seal ei pea sa ootama kolm päeva väljamakset." See kõlbas mulle. Ma ei ole kannatlik inimene. Kui ma midagi tahan, siis ma tahan seda kohe. Kaotada tahan ka kohe, võita ka kohe. Mitte järgmine nädal.
Deposiit. 30 eurot. Täpselt nii palju, et see ei teeks haiget, aga piisavalt, et oleks põnev. Panin oma paberskeemi lauale. Esimene samm: alusta kõige väiksemate panustega. 10 senti. Tunne mängu. Ära kiirusta.
Teine samm: kui kaotad kolm korda järjest, tõsta panust.
Kolmas samm: kui kaotad viis korda järjest, lõpeta.
Lihtne. Aju töötab. Seda ma arvasin.
Avasin mängu. Keerukas asi, palju jooni, mingid boonusmängud, tegelased nagu ulmefilmist. Ausalt, ma isegi ei mõistnud pooli reegleid. Aga see polnud oluline. Minu skeem oli täiuslik. Või nii ma uskusin.
Esimene kaotus. Teine kaotus. Kolmas kaotus. Skeemi järgi pidin tõstma. Tõstsin 10 sendi pealt 30 sendi peale. Ja kaotasin jälle. Siis jälle. Hakkasin kriipima paberile uusi numbreid. 30 sendi pealt 60 sendi peale. Kaotus. 60 sendi pealt 1,20 euro peale. Kaotus. Selleks hetkeks olin ma juba 10 eurot miinuses.
Aga mu aju oli kinni skeemis. Nagu robot. "Tõsta. Kaota. Tõsta. Kaota." Ma ei märganudki, et mu pulss oli tõusnud. Et hingan pinnapealselt. Et olen unustanud omaenda kolmanda sammu – "kui kaotad viis korda, lõpeta". Ma olin kaotanud kaksteist korda. Järjest. Kaksteist.
Ja siis ma vihastasin. Mitte kellegi peale. Iseenda peale. Võtsin kogu järelejäänud summa – 18 eurot – ja panin ühele reale. Mõtlesin: "See on idiootne, aga vähemalt saan ma koju magama minna." Rullikud pöörlesid. Ma ei vaadanud. Tõusin püsti, tahtsin vett võtta. Kõndisin kraani juurde. Ja siis kuulsin seda.
Ekraanilt kostis sellist heli, mida ma varem polnud kuulnud. Mitte tavaline "klõps-klõps". Midagi pika ja võiduka. Jooksin tagasi laua juurde. Summa. See näitas 186 eurot.
Ma ei saanud aru. Vaatasin uuesti. Rullikud olid peatunud täiuslikult – mingi boonuskombinatsioon, mida ma isegi oma skeemis polnud arvestanud. Sest minu skeem oli rumal. See polnud üldse hea. Aga õnn ei tea sinu skeemidest midagi.
Istusin maha. Segadus. Päris suur segadus. Mäletan, et esimene mõte polnud "hurraa", vaid "kuidas see võimalik on". Ma ei teinud ju midagi õigesti. Ma tegin kõike valesti. Kiirustasin, tõstsin panuseid meeletult, unustasin reeglid. Ja just sel hetkel, kui ma olin loobunud, kui olin juba mõttes raha maha kandnud – siis see juhtus.
See oli nagu elu ütleks: "Vaata, su teooriad ei tööta. Aga ma annan sulle siiski šanssi."
Võtsin 150 eurot välja. Jätsin 36 rullikutele. Seekord ei teinud ma mingeid skeeme. Ma mängisin nagu laps – vajutasin nuppe, vaatasin, mis juhtub. Mõnikord võitsin, mõnikord kaotasin. Lõpuks kulus see 36 eurot ära. Aga vahet polnud. Mul oli taskus 150 eurot puhast võitu.
Hiljem, voodis lamades, proovisin mõelda, mida ma õppisin. Kas ma õppisin, et tuleb alustada väikeste panustega? Ei, sest see ei töötanud. Kas ma õppisin, et tuleb panuseid tõsta? Mitte ka, sest see viis peaaegu kõige kaotamiseni. Ainus, mida ma õppisin, oli see, et ma ei saa ennast usaldada. Et kui ma hakkan mõtlema, et olen tark, siis läheb peaaegu alati halvasti. Aga kui ma lihtsalt olen – olen kohal, olen uudishimulik, olen valmis kaotama – siis vahel juhtub midagi head.
Järgmisel nädalal proovisin sama litecoin online kasiino kohta uuesti. Aga seekord ilma skeemita. Ilma pastaka ja paberita. Istusin, panin 20 eurot, mängisin tund aega lõbu pärast. Läksin magama miinus 5 euroga. Ja see oli okei. See oligi okei.
Vahel on kõige targem asi, mida teha, lõpetada mõtlemine, et sa oled tark. Ja lihtsalt lasta õhtul olla see, mis ta olla tahab. Minu puhul tõi see õhtu mulle 150 eurot ja lõputu anekdoodi, mida rääkida sõpradele. "Teate seda," ütlen ma neile, "kui teete kõike valesti ja siis ikkagi võidate?" Nad muidugi ei usu. Aga see on nende probleem. Minu kass usub. Tema oli seal kõrval ja nägi kõike. Ja tema ei oska isegi lugeda.